Natsi koonduslaagrite õudused üle elanud Simone Veili lapsepõlvekogemused ja teise maailmasõja aegsed traumaatilised elamused panid aluse tema pühendumisele ühtsele Euroopale, mille eest ta võitles kogu oma ülejäänud elu.
Olime veendunud, et kui 1945. aasta võitjad ei oleks suutnud Saksamaaga kiiresti ja täielikult ära leppida, ei oleks ida ja lääne vahel juba niigi rebenenud Euroopa haavad kunagi paranenud ja maailm oleks liikunud järgmise, eelnevatest veelgi laastavama konflikti poole.
Elu ja tegevus
Veili poliitiline esiletõus sai alguse tema varasemast karjäärist õigusvaldkonnas. 1974. aastal sai temast Prantsusmaal Giscard d’Estaing’ valitsuse tervishoiuminister.
Üsna pea pärast valitsuse liikmeks saamist alustas ta võitlust abordi legaliseerimise eest Prantsusmaal ja saavutas edu, kui rahvusassamblee opositsioon temaga 1975. aastal vastava seaduse läbisurumiseks ühines. Seda peeti märkimisväärseks saavutuseks ja vastu võetud seadus sai laialdaselt tuntuks kui Veili seadus (prantsuse keeles „la loi Veil“).
Euroopa visioon
Kui president Giscard d’Estaing palus Veilil 1979. aastal Euroopa Parlamendi esimestel otsevalimistel oma parteinimekirjas esikohale asuda, haaras Veil sellest võimalusest kohe kinni.
Veil valiti Euroopa Parlamenti, kus temast sai selle president ja ühtlasi esimese otsevalitud Euroopa Parlamendi juht ning esimene naine ELi institutsiooni eesotsas. Kaks aastat hiljem pälvis ta Karl Suure auhinna, millega tunnustatakse Euroopa ühtsusesse panustanud isikuid.
Euroopa Parlamendi austusavaldus Simone Veilile.
(Ei saa esitada Teie valitud keeles.)