Euro on Euroopa integratsiooni kõige käegakatsutavam tõend. Umbes 341 miljonit inimest kasutavad seda iga päev, mis teeb eurost maailmas teise enim kasutatava vääringu. Ühisrahast tulenevad hüved on koheselt selged kõigile, kes reisivad välismaale või teevad sisseoste teiste ELi riikide internetilehekülgedel.
Liikmesriigid, kus on käibel euro
Praegu on euro (€) ametlik maksevahend 27st ELi liikmesriigist 20s, mis koos moodustavad eurotsooni ehk euroala.
Kuigi majandus- ja rahaliitu kuuluvad kõik ELi riigid, on 20 neist vahetanud oma riikliku omavääringu ühisraha – euro – vastu. Need ELi riigid moodustavad euroala, mida vahel kutsutakse ka eurotsooniks.
On riike, kes ei ole veel eurot omavääringuna kasutusele võtnud, kuid kes teevad seda niipea, kuid nad täitnud vajalikud tingimused. Need riigid on peamiselt liikmesriigid, kes said Euroopa Liidu liikmeks aastatel 2004, 2007 ja 2013 – pärast seda, kui euro oli 2002. aastal kasutusele võetud.
Teatavatel juhtudel saavad liikmesriigid pidada läbirääkimisi, mille käigus taotlevad mõne Euroopa Liidu õigusakti või aluslepingute sätte mittekohaldamist nende suhtes, ning leppida kokku selles, et nad ei osale teatavates poliitikavaldkondades. Ühisraha puhul on seda võimalust kasutanud Taani. Pärast ELi liikmeks saamist säilitas riik oma senise vääringu.
Kuidas saavad riigid euroalaga ühineda?
Euroalaga ühinemiseks peavad ELi liikmesriigid täitma nn „lähenemiskriteeriumid“.
Neis siduvates majanduslikes ja õiguslikes tingimustes lepiti kokku 1992. aastal Maastrichti lepingu raames. Neid tingimusi nimetatakse ka Maastrichti kriteeriumiteks. Kõik ELi riigid peale Taani peavad euro kasutusele võtma ja euroalaga ühinema niipea, kui nad on valmis neid täitma.
Asutamislepingutes ei ole sätestatud konkreetset euroalaga ühinemise ajakava, vaid jäetakse liikmesriikide otsustada, milline strateegia eurole ülemineku tingimuste täitmiseks valida.
Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank otsustavad ühiselt, kas euroala kandidaatriigid on euro kasutuselevõtmise tingimused täitnud. Olles hinnanud lähenemiskriteeriumide täitmisel tehtud edusamme, avaldavad need kaks institutsiooni oma järeldused vastavates aruannetes. Seejärel ratifitseeritakse need majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus, pärast seda, kui on konsulteeritud Euroopa Parlamendi ja riigipeadega. Alles pärast seda saab alata vastuvõtmisprotsess.