Esimeses maailmasõjas sakslaste kätte vangi langenud ja teise maailmasõja ajal Belgia pagulasvalitsuse välisministrina töötanud Paul-Henri Spaak oli üks neist suurtest ELi rajajatest, kes olid Euroopa kõige verisema sajandi õuduste tunnistajaks. Kuigi suurem osa Euroopast oli pärast teist maailmasõda laastatud, nägi Spaak võimalust ehitada majandusliku ja poliitilise koostöö kaudu uuesti üles tugev ja rahumeelne maailmajagu.
Elu ja tegevus
Sõja ajal Londonis paguluses viibides töötas ta koos Madalmaade ja Luksemburgi kolleegidega uue ja äärmiselt ambitsioonika plaani kallal: luua Belgia, Madalmaade ja Luksemburgi vaheline tolliliit.
Plaan sai teoks 1944. aastal ja Benelux oligi sündinud. Kolme riigi piirides tagati raha, inimeste, teenuste ja kaupade vaba liikumine. Sellest saadi innustust Euroopa edasiseks ühendamiseks.
Euroopa visioon
Spaak leidis, et rahu ja stabiilsuse tagab kõige paremini riikide ühendamine siduvate lepingutega. Neid eesmärke aitas ta saavutada ÜRO täiskogu esimese istungi eesistujana (1946) ja NATO peasekretärina (1957–1961). Spaakil oli juhtiv roll ka Rooma lepingu sõnastamisel. 1955. aasta Messina konverentsil nimetasid kuus osalevat valitsust ta lepingut ettevalmistava komitee juhiks.
Paul-Henri Spaak kõnelemas Strasbourgis 11. detsembril 1951
Paul-Henri Spaak 11. detsembril 1951. aastal Pariisis
…kuigi mõned ei ole kaugeltki veendunud meie töö olulisuses ja kasulikkuses, on meie ees seisev ülesanne mõnele meist eluliselt tähtis ja eriti kiireloomuline.
Imetlen neid, kes Euroopa praeguses olukorras suudavad jääda rahulikuks. Võiksime olla vägagi armutud, kui me ei oleks sunnitud järgima parlamentaarseid põhimõtteid… kuid meenutagem perioodi, mis meil just selja taga on.