Teise maailmasõja ajal vastupanuvõitlejana tegutsenud Leonilde (Nilde) Iottist sai pärast sõja lõppu Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) juhtfiguure, kes võitles naiste õiguste eest. Õiglase ja võrdse Euroopa ideele pühendunud poliitikuna võitles Iotti üldise valimisõiguse eest ka Euroopa tasandil.
Peame muutma tööaja, teenuste graafikud ja linnade elurütmi palju inimsõbralikumaks. Peame tooma poliitikasse inimeste igapäevakogemuse, eksistentsi tillukesed üksikasjad, sundides iga poliitikut, ministrit, majandusteadlast ja kohaliku omavalitsuse tegelast võtma lõpuks arvesse naiste elu päris vajadusi.
Elu ja tegevus
Pärast II maailmasõja lõppu sai Nilde Iottist Itaalia kommunistlikult meelestatud naiste liiga ellukutsuja. Pärast seda, kui Itaalia naised olid saanud 1945. aastal täieliku valimisõiguse, toetas Iottit märkimisväärne osa naisvalijaid, kes valisid ta 1946. aastal asutavasse kogusse, kus töötati välja uue vabariigi põhiseadus.
Kogu oma poliitilise karjääri jooksul võitles ta väsimatult naiste õiguste eest, pooldades ja kaitstes Itaalia naisliikumise põhipunkte – lahutus- ja abordiseaduse vastuvõtmist.
Euroopa visioon
Iottist sai Euroopa Parlamendi liige 1969. aastal. Euroopa Parlamendi liikmena oli tema prioriteediks avatud valimiste toomine Euroopa Parlamenti, et Euroopa kodanikud saaks valida oma esindajaid otse. Iotti uskus, et see annaks Euroopa Parlamendile rahva nimel tegutsemiseks vankumatu mandaadi ja piisava usalduse.
Iotti ja tema mõttekaaslased said näha oma töö vilju 1979. aastal, kui toimusid esimesed Euroopa Parlamendi otsevalimised. Veidi pärast seda lõppes tema kümneaastane tegevus Euroopa Parlamendi ja selle väliskomisjoni liikmena. 1997. aastal valiti ta Euroopa Nõukogu (47 liikmesriigiga inimõigusorganisatsioon) parlamentaarse assamblee asepresidendiks.
Nilde Iotti Euroopa Parlamendi presidendivalimiste ajal 1979. aastal