Alcide De Gasperi juhatas II maailmasõja järel Itaalia ülesehitust ning etendas Euroopa sõjajärgses lõimumises juhtrolli.
Tulevikku ei saa ehitada jõu ega vallutamissooviga, vaid demokraatliku meetodi kannatliku rakendamise teel konstruktiivses kokkuleppimise õhkkonnas, suhtudes lugupidavalt vabadusse.
Elu ja tegevus
De Gasperi oli Itaalia peaminister aastatel 1945–1953 ning tema valitsuse ajal kinnistus Itaalias demokraatia ja ehitati üles majandus.
De Gasperile oli omane kindel arusaam rahvusvahelisest koostööst kui rahu alusest. Tema tegevuse tulemusel ühines Itaalia ameeriklaste Marshalli plaaniga ja liitus NATOga. Ajal, mil Itaalias tegutses üks suurimaid kommunistlikke parteisid Lääne-Euroopas, õnnestus tal luua tugevad koostöösidemed Ameerika Ühendriikidega.
Euroopa visioon
Pärast sõja lõppu asus Gasperi aktiivselt toetama Euroopa ühtsust, olles veendunud, et see on ainus viis tulevasi konflikte ära hoida. Teda kannustas kujutlus Euroopa Liidust, mis mitte ei asenda üksikuid riike, vaid võimaldab neil üksteist täiendades ja toetades koostööd teha.
De Gasperi oli üks neid, kelle kaasabil loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis võttis Euroopa riikidelt võimaluse üksteise vastu sõda alustada.
Alcide De Gasperi kõneleb 12. jaanuaril 1951 Strasbourgis
Alcide De Gasperi 12. jaanuaril 1951. aastal Strasbourgis
Kui loome üksnes ühised haldusstruktuurid ilma kõrgema keskorganita, mille raames riiklikud seisukohad võiksid koonduda, selgineda ja küpseda ning saada ühise ülimusliku vormi, siis on oht, et sellisel üleeuroopalisel tegevusel tundub võrreldes elujõulise riikliku poliitikaga jäävat puudu soojusest ja ideaalidest. Seda võidakse isegi pidada ängistavaks ja tarbetuks, samal viisil nagu Rooma keisririiki selle allakäigu ajal.